Arengukoostöö

Mis on arengukoostöö?

Arengukoostöö ehk arenguabi puhul annavad nn doonorriigid arenguriikidele rahalist, tehnilist (oskusteabe edasiandmine) või materiaalset abi.

Bilateraalse ehk kahepoolse arengukoostöö korral aitab doonorriik otse abisaajat. Multilateraalse ehk mitmepoolse arengukoostöö korral on abistajaks rahvusvahelised organisatsioonid, kellele omakorda annavad abi riigid, aga ka mitmesugused teised annetajad - n ettevõtted, eraisikud.

Arengukoostöö sai tuule tiibadesse peale II maailmasõda. Algselt olid abi ja abiorganisatsioonid mõeldud lühiajaliste kriiside leevendamiseks. Aastakümnete jooksul on hakatud abi andma planeeritult vaesuse algpõhjuste tõrjumiseks.

Kes on kes arengukoostöös?

Maailma kaubavahetuse, investeeringute ja arenguabi mahtu mõõtev Majanduskoostöö ja Arenguabi Organisatsiooni (OECD) andmetel oli ametliku arenguabi maht suurim 1991. aastal, mil see ulatus 70 miljardi dollarini = 0,5% tööstusriikide sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Viimastel aastatel on ametlik arenguabi püsinud 60 miljardi dollari piires. Suuremad doonorid arengukoostöös on USA, Kanada, Jaapan, Austraalia ja ELi liikmesriigid, Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja mitmed ÜRO organisatsioonid. Kõige suurema osa SKT-st ühe elaniku kohta annavad arenguabiks Norra, Taani, Luksemburg, Holland ja Rootsi.

USA kujunes suurimaks doonorriigiks pärast Teist maailmasõda. Ameerika doonorlusel (nagu paljude teistegi omal) on olnud poliitilised kaalutlused. 1940ndate aastate lõpus aidati peaasjalikult Lääne-Euroopa riike (Marshalli plaan), järgmistel aastakümnetel Kagu-Aasiat ning 1980ndatel aastatel Lähis-Ida. Külma sõja lõppedes lootsid tõeliselt vaesed riigid, et nüüd tuleb nende toetamise aeg. Kuid USA ja teiste doonorriikide poliitiliste huvide orbiiti tõusid Ida- ja Kesk Euroopa maad ning Venemaa.

ÜRO allagentuurid tegutsesid algaastatel esmalt ülemaailmsete kriisiabi andjatena. Näiteks loodi ÜRO Lastefond (UNICEF) 1946. aastal just hädaabiorganisatsioonina ning alles 1950. a. hakati ellu viima pikemaajalisi programme. ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Amet (UNHCR) loodi 1950.a. ajutise organisatsioonina, et abistada II maailmasõja järgses Euroopas inimesi koju naasmisel või ümberasumisel. Hetkel kaitseb ja abistab UNHCR rohkem kui 17 miljonit inimest maailmas. Maailmapank ja ÜRO Arenguprogramm (UNDP) on suurimad multilateraalsed arengukoostöö finantseerijaid. Lisaks neile tegutseb üle tosina ÜRO agentuuri, neist paljud on laiemalt tuntuks saanud rahvusvaheliste standardite loojatena ning ülemaailmsete konverentside peamiste korraldajatena.

Viimastel aastakümnetel ületab erakapitali maht mitmekordselt ametliku arenguabi suuruse. Üha suurem osalus vaeste riikide probleemide lahendamisel on humanitaar- ja arenguabi andjana kodanikeühendustel (näiteks Catholic Relief Services, World Vision, Caritas Internationalis, Rahvusvaheline Punase Risti Komitee). Valitsusvälistest organisatsioonidest on saanud olulised arengukoosöö tegevussuundade väljatöötajad. NGO plaanide rahastajaks on siiski riikide valitsused, viimasel ajal üha aktiivsemalt ka Euroopa Liit.

Kasulikud viited: